BCN vol.2

Hommikul siras päike kõrgel, aga Ulvi seda oma kapist loomulikult ei näinud. Kännuämblikud pidid kohtuma kella 10 ajal Maratima Hosteli ees, aga Ulvs mõistis end voodis välja ajada mõni minut enne 10t. No tegelikult ta televon laadis receptionis, sest öösel oli võimatu seinast auku leida. Mõtles siis, et sööks ka tiba, kuna hommikusöök oli hinna sees, aga no mis sa kostad... kõik oli nahka pistetud. Ei no aitähh tõepoolest. Endel ilmus hostelisse ja Ulvs hakkas end tiba kiiremini liigutama. Kaart näppu ja linna peale. Mereääres pisike hommikusöök ja siis ekskurssiale. Catedral de Barcelona. Palau de la Musica. Esglesia Sant Pere de Puelles ja Arc de Triomf, siis keerasid nad kaardi teistpidi ning läksid Gaudi meistriteoseid kaema. Plasa Tetuan & mööda Pass Eig de Gracia...Kõigepealt põrkasid nad vastu Casa Atmellerit & Casa Batlló –d... Muinasjutu majad, pagana liiklus oli nii tihe, et yhtegi pilti ei saanud teha. Siis äkitselt jooksis metroost välja tyyp ja yritas bussile jõuda. Aga ohh ebaõnne – Ipod kukkus keset sõiduteed. Barcelonas on aga mõistuse juures juhid – takso sõitis yle ja järgmine jäi seisma ja lasi vaesekesel kaotatud vara yles korjata. Häppi end... Kännuäblikud jalutasid 3 blokki edasi „La Pedrera” Espai Gaudi. Eriti voolujooneline ehitis. Tahtsid nemad siis ka suurepärast katust näha, aga pileti järjekord oli 200m kui mitte rohkem... nääää... teine kord... Vahepeal oli veel mingi kirik ja siis teredas kaugelt Temple Sagrada Familia. Jalg oli väsind ja Omas Mahlas Praetud Eesti Räimed istutasid endeid põõsa alla pilngile... No ja ega siis ei suutnud enam sealt pysti tulla... aga loodus kutsus ja käisid nad siis tõelises kosmoselaevas vaevast lahti saamas... Oli see alles uue sajadi WC... Tase... Isegi vett ei pidanud peale tõmbama. Jõudsid nad teispoole mitte kunagi valmivat ehitist, kui Roger ilmutas elumärke ja teatas, et on 10 mintsa pärast seal kus Kännukad. Ja just nii oligi... Jättis rolleri ja lonkas naistega õllet sidruniga jooma...Hea! Seal nad siis veetsid mõnusalt aega ja lahendasid maailmaprobleeme kui Roger pidi tagasi oma moto selga hyppama ja ylikooli või kusagile kimama... ebaõnn. Ulvs ja Endel aga põrutasid Hospital de Sant Pau poole. Vat sellises haiglas tahaks igayks olla. Mõtleks kõik haigused kohe endale kylge. See oli rohkem nagu muuseum... cool... Aga jalg oli all suht makaron ja kõhu pealt võis selga sygada. Idee väikesest istumisest ja õhtusöögis kõlas imehästi. Endli hosteli poole (tal oli köök, Ulvsil mitte). Mingi hetk surises Ulvsi televunger ja Josep kutsus peole. Mõeldud – tehtud. Kell 11pm kohtusid nad Liceu metroopeatuses. Kõige parem oli kirjeldus, kuidas teda ära tunda „Kannan musta t-särki” daaaaaaaa... enamik kandis seda, aga Kännukad valisid massi seest ikkagi õige välja... Väike drink väga kahtlases pubis, kus oli armas koer, edasi vanasse tööstuspiirkonda. Pubi – suur angaar pikad lauad, võtsid nad kannu Kalimušot ja vajusid lauda. Kõrval lauas toimus täielik orgia ja omi mõteid ka ei olnud võimalik kuulda. Yritasid nad kõrvallauda yle trumbata ja mängisid myndi mängu, kui siiski siiski pärast esimest kannud suundusid nad kluppi. Saate aru... 8 euri pilet ja said 2 jooki kah veel tasuta... Kõige parem oli viski koolaga, kus komponente pandi pooleks. Oujahh... Eesti naised loomulikult kannatasid seda, aga nii mõnelgi tantsupõrandal sai vist liialt alkot manustatud. Igast mussii... kõige paremad ikka hispaania kohalikud poplood – istuma ei saand kordagi. Josep teatas 4 ajal, et läheb ä, kuna oli päev läbi töötanud ja järgmine päev sõitis maale. Kännuämblikutel aga polnud plaaniski lahkuda. Saatsid nad kataloonia tyybi pyhalikult ära, edil pold õrna aimugi, kuida moodi nad koju saavad, ja tantsisid edasi. Ja kus siis hakkas kylje alla ujuma Poblosid. Pidu lõppes ilma eriliste kakluste ja gosspiteta. Seistes klubi ukse ees laiutas peas tyhjus – Kuhu Nyid?. Keegi võõras siis näitas suuna enam vähem kätte ja loomulikult Ulvs ja Endel PIDID kõmpima koju tagasi. Ohooo.... trammitee, seda polnud nad BCNis varem veel näinud... ja Wellingtoni tänav. Ulvs mäletas enam vähem,kus see oli... siis möödusid nad loomaaiast (lõhna järgi said aru), nägid nad ka rongijaama mingeid angaare ning siis koitis, kus kandis nad on, aga paganama pikk tee oli ikka... Poole 7 ajal hommikul puutus pea vastu patja, aga lina ei jõudnud endale veel peale tõmmatagi, kui kell pistis röökima... 9.00. Kella 11ks pidid Kännuämblikud end check outima. Aga siis oli träbel, sest Josep, ytles, et ta ei saa majutada, kuna sõitis maale no ja siis Ulvs ja Endel valisid endale pool päeva parki, kus ööbida,Gaudi park oleks suurepäraselt sobinud, aga seal algas vist mingisugune yritus... lõpuks otsustasid nad ikkagi Maratimast kysida kohta ja 25€ eest saidki öö seal veeta... kella 3 ajal vajusd nad Hostelli magama ja 7 ajal Parc de Montjuic suunad. Ylesmäge ja otseloomilikul PÄKATAKSOGA. Tõepoolest nägid nad vaimustavaid vaateid. Palau Nacional juures toimus kogunemine... hmmm... õige koht. Purskaevu šõu oli algamas. Olid alles need purskaevaud. 45 mintsa muusika, valguse ja vee sõud... juhuuu... Väljas kiskus pimedaks ja Endal ja Ulvs pidasid paremaks kodu poole liikuda ja jällegi JALA. Hostelis tulis hull rämpstoidu isu. Jalutasid mööda Nou de la Ramblast ja otsisd kohta. Döner Kebab ahhoii, aga siis oli veel vaja park leida, aga läheduses polnud yhtki. Pärast pikemat tiirutamist istusid nad esimesle ettejuhtuvale pargipingile ja mugisid kõhud täis...sydaöö lähenes ning neil pold järjekordselt õrna aimugi, kus nad kaardil asetsesid... Kodutee oli pikk & uni oli veel pikem....

Jäkub...