The Rising Sun

Ja ega sellega veel 2. veebruar ei lõppenud. Päev ja õhtu olid tõestuseks mu mõttetele 2. oktoobril – seilkused, hullud ideed, ole valmis kõigeks!!! Väljusin kahest kontorist, panin päiksekad ette, aga mitte selleks, et peita kurbi silmi... nii oli lihtsal hea. Juba mitmendat päeva oli harjumatult soe ja päikeseline – nagu eesti kevad. Kõik tundus korras olevat. Kuid mitte niisama ei lahkunud ma töölt nii vara – muidugi oli reede, aga plaanisin teha väikese shopingu ja siis RhydeCary jõusaalu, sauna ja mullivanni minna. Jah plaanid on head. Shopingul ma köisin ja kui olin teel RhydeCari seisatusin äkitselt ja mötlesin: kell on pool 4, 1 h jõusaali, 1 sauna ja mullivanni… st 5.30 kodus… nääää keerasin vasakule ja läksin tescosse syya ostma, siis jooksin bussi peale. Tegin spagette hakkliha-ananassi-tomatisupi kastmes. Jammi. Maarja tuli ka koju. Telefon helises – Maaike: ma kuulsin, et pidu pidi olema kusagil, Yann rääkis. Mina naersin. Jahh, Mirco kutsus meid oma ja veel mõne firma peole.(muuseas Mirco oskab ka heal ajal helistada – ykspäev kui ma bussis, eksinud ja paganama närvis, teine päev kui olen proovikabiinis ja yritan riideid selga saada:S) aga jah. Me siis yritasime Maarjaga Agatat veenda, et ta ikka võiks Scotiga välja minna. Ta otsustas koju jääda. Mirco ja Yann pidid meid 6.45 peale võtma aga, nagu tavaliselt jõudsid nad siia 7.30. Maaike sõitis rongiga Merthyrisse ja korjasime ta Tesco eest peale ja sõit võis alata. Tsiisas kus hakkas nalja saama. Maaike rääkis Audreist ja nende elust ja konfliktidest Cardiffisja siis oli hullem kalts – heas mõttes. Ja Mirco avastas, et ta täpselt ei tea, kus kohas see pidu toimub. What a surprise!!! Teel Carfillisse tulid jutuks hullud ideed, ning otsustasime uuesti päikesetõusu vaatama minna. Seekord kusagile läänerannikule. Aga enne party! Yann ei teinud vahet sõnadel Pleasure ja Leasure Centre. Oumaidoog, kus sai naerda. Kõigepealt läksime muidugi valesse majja, siis leidsime õige ka yles. Ei olnudki väga palju inimesi. Cider with black and lauda. Disco ja band. Kui mina kujutasin ette meie kohaliku bandipidu nö seltskonna tantsudega, siis see oli hoopis miskit muud. 4mehe band, trummaril 2 hammast suus, laulja must ja päikeseprillidega ja teised kaks ei näinud sugugi nooremad välja kui 50. Muusika oli väga rokk. Aga meie muidugist ikka rokkisime sajaga seal. Pidu lõppes 11 ajal ja me ei valmisanudki Mircole piinlikkust, sest ta boss oli öelnud, et me vahvad ja oleme oodatud ka järgmistele yritustele. Sõitsime kodu poole, kergelt svipsis, kõht paganama tyhi. Siis tuli Yanni õhtu nali: Save the tree, eat beaver. Muidugi prantsuse keeles. See beaver tuli seepärats, et raadiost tuli Atomickitten. Sealt läks kõik edasi ja beaver omandas uue tähenduse. Tsiiisas. Lõpuks jõudsime Merthyrisse võtsime Chicken Officest(nagu Yann ytlses) keababid ja sõitsime koju. Barbara ja Agata istusid yleval ja imesid piipu. Ssöime,kell lähenes kahele. Mirco jäi oma tavapärases kohas (köögi diivanil)magama. Mis edasi??? Otsustasime kõik 2 h magada ja siis sõitma hakata, et päikesetõusuks läänerannikule jõuda. Minu toast sai suur voodi – 3 madratsit põrandale ja hääd und. Mina und ei saanud. Keerasin yhelt kyljelt teisele ja juba oligi kell neli ja ma sain pysti karata ja kõik yles ajada. Keegi enne voodist eip tõusnud kui Mirco yleval ja kõik tahtsid klaasi vett. Maaike piserdas Mircot veega. Ei miskit. Siis ma yritasin teda yles saada... oumaidoog... lõppkokkuvõtteks istusin põrandal ja kysisin kysimusi nii kaua kui ta ennast põrandale põlvili keeras ning end lõpuks pysti ajas. MINEK. Ihaaa... termosega kohv ning 2 tekki ja magamiskott kaasa. Seekord valmistusime kylmaks. Aga ega meie teekond kaua kestnud. Olime nii 15 km sõitnud, kui pärast järjekirdset ringteed tegi auto imelikku häält – kumm puru. Mida veel? Middle of nowhere & 5am... tahavararatast polnud ja kõik garaazid ning muud sellised kohad suletud.Mirco helistas infosse ja kysis AA numbrit – ta unustas lisada sõna CAR. Me komekesi taga peitsime pead teki sisse ja irvitasime ennast pooleks. Yann ytles vaid: we can stay here and have a little nap. Nääää…. Merthyri tuled siiski paistsid veel. Jala v takso selles oli kysimus? Jala. Maarja ja Yann panid endale tekid ymber, Maaike sai magamiskoti, Mircol oranz helkuritega vest ja minul lihtsalt jope hakkasime koju jalutama. Öö oli paganama kylm võrreldes päevadega. 3bätmänni ja 2 niisama kahtlast tyypi 5.30 hommikul jalutavad kiirtee ääres. Juhuuu… Gurnose silt. Ja siis tuli hommiku nali. Pood – The Rising Sun… Meil ei olnud yldse naljakas… Kesklinn. Nägme busse, aga jäime oma omast maha ja siis jalutasime kõikidest peatustest mööda. Silmad kinni, väsind, natsa kylmunud jne. KODU ja kell oli 7.45. kõik vajusid meie suurde voodisse. Aga und ei olnud ja paganama naljakas... Yann tahtis magada, aga meie ei lasknud. Mirco rääkis oma nalju. Maarja & mina kysisime iga 2 mintsa tagant: Yann, mis teed??? Jutt keeras täiesti ära...Ta vist oli natsa kuri. Lõpuks jäime kõik magama. Ma tein 10 ajal silmad lahti ja hull tuju oli. Läksin poodi, sest vetsupaberit polnud. Ja siis tagasi voodisse. Ja siis hakaks jälle mingi beaveri nali pihta. Milline seiklus. Laupäeval hoolimaa kõigest kõik lahenes: Mirco sai pärast suuri pigutusi ratta vahetatud ja Maarjal oli date Cardiff Bays... Go Girl!!! Päikesetõus jäi järjekordselt nägemata, aga kolm on kohtuseadus, kas teate... Third time, the luckiest!!!