Imelik nädal...

Järjeordne reede. Tavapäraselt istun ma digilabis , seekord on ka kolm Walesi monstrit siin, kes täna on yllatavalt tagasihoidlikud ja vaiksed. hmmm. Esmakordselt ilmusid nad siia täpselt nädal tagasi ja tahtsin mingit kahtlast mängu mängida. Nyid nad on siin istunud kogu Half-Termi ja eile oleks peaagu yksteisele kallale läinud, sest nad olid totaalselt mängus sees... täna on asi natsa rahulikum. Thank Dog... päästvat Johni ei ole täna tööl...
Tööl on päris muhe olnud. Otsustasin EVSi workshopi teha kui puhkuselt naasen ja aitasin natsa Lesi.
Esmaspäev oli siuke tavaline. pärast tööd jooksin 5km, vedelesin aurusaunas ja mullivannis ning siis Bellydancing... meid oli vähe, aga päris vahva.
Teisipäev langes tuju miinustesse. Ärge kysige miks, sest ma ei tea. Maarja pidi nelja ajal infoshoppo tulema ja siis DAmiani ja Bethaniga doonorik. Mina ytlesin konkreetselt ei.. lihtsalt nii kardan neid systlaid... Damian lendas kontorisse ja promis vere andmist... olin kindel, et ma ei lähe, aga siis ma lihtsalt tõusin pysti ja ytsin, et kui passi pole vaja siis lähen. Ma vist värisesin seal nagu segane. aga inimesed olid lahedad. imesid minult tiba vähem verd kui teistelt. ja siis kypsiseid syyes ja mahla juues olid Maarja ja Damian kihla vedanud, kas ma kukuk kokku või mitte. Damian võitis- olin teadvusel. Head sõbrad nad ka on. pärast käsi valutas ja oli sinine. Maarjal on aga Hullulehma Tõbi.. jah.. ta ei saanud verd anda. Mingi uus nõme seadus - kõik, kelle on tehtud vereylekanne pärast '80-t, ei saa doonorik olla, kuna on võimalus, et neil on Hullulehma tõbi... naeruväärne.
Kolmapäeval läksin siis ronima. Tiba nõrgem kui tavaliselt. kuid mõne seina sain vallutatud ja vahepeal lihtsalt rippusin nööri otsas ja puhkasin. Mike rääkis meile, kuidas ta varustus ja paariline teda alt vedasid ja ta kajudelt alla kukkus. karm. totaalselt katki. 18 kuu pärast oli tagasi actionis. hullumaja...
ja siis me ronisime 15 m kõrgusele ja pidime ennast seal nööriga alla laskma. kõike hullem oli sista ääre peal ja lihtsalt end rippu lasta... oumaidoog... aga alla jõudes lõid käed tuld sellest köiest...vat see oli vinge... õhtul oli infoshopis hullumaja. Me Johniga kahekesi. digilabis arvutid täielikult selgased ja miski eip töötanud korralikult. Siis need teised loopisid yksteist teetassi alustega. (Damiani õpetus)... eip teadnud kas nutta v naerda... lõpuks jõudsin laibana koju
Neljapäev olin niisama tööl ja tegin tarka nägu...õhtul tuli Mirco, tagastas ratta... istusime köögis ja rääkisime kaugsuhetest. avastasime, et elu on kummaline ja naljakas...
ja nyid ma ootan kuni need väikesed monstrid siit lõpetavad, lähen ostan turult hunniku Welshcake, koju, vanni, panen asjad kokku ja adjööö Merhyr. Kõigepealt Yanni juurde Aberdari tsängule ja siis erilised puhkuseplaanid järgmiseks nädalaks.
Jabadabaduuusti nagu Evale kombeks öelda...